Half-Life: Alyx arvustus

7. apr. 2020 by Jaak
ARVUSTUS

Virtuaalreaalsuse koorekiht

Alustuseks tahaksin öelda, et Half-Life Alyx on lihtsalt suurepärane ja nagu iga Half-Life’i mäng enne seda, seab ta omamoodi uued standardid mängimisele. Eelmisest tiitlimängust on möödas peaaegu 13 aastat ja oma kõige parematel hetkedel on näha, miks ta tehti just ja ainult virtuaalreaalsuse jaoks. Kui sa vanasti tegutsesid hiire ja klaviatuuriga, siis nüüd tundub kõik palju tähendusrikkam, kui pead iseenda kätega avama uksed, pöörama segi laoriiulid, laadima relvad või sikutama mõne väikese põrgulise oma näo küljest ära.
https://mabrik.ee/wp-content/uploads/2020/04/Half-Life-Alyx-promopilt.jpg
VAATA VIDEOT

Mäng on väga hästi tasakaalus, balaneerides pidevalt piiripealselt koomiliste dialoogide, mõistatuste lahendamiste, võitlusmomentide ja avastusretkede vahel ning see kõik ei tundu kunagi liigse, koormava või tülikana. Kõige olulisem on, et mängu ei muutu üksluiseks, sest iga uus tasand on alati piisavalt teistsugune ja kunagi ei tea, millal on oodata mingit halba üllatust ventilatsioonist või tualetist välja hüppamas.

Alyxis pole ühtegi märgist ega kaarti selle kohta, kuhu peaksid minema või mis on järgmine oluline ese, mida endaga kaasa võtta, vaid kõik on lahendatud palju loomulikumalt. Ja lõpuks sa harjud sellega, et kogu mängu keskkond on mõnes mõttes mõistatus, aga kuni lõpuni jäävad omamoodi nauditavaks ka mitmed minimängud nagu elektrivõrkude sättimine, viitepommide demineerimine või isegi Combine’i tehnika kasutamisega seonduvad ülesanded.

Liikumise osas on võimalik harjutada n-ö sujuvat liikumist ja pööramist, aga paljude jaoks tundub kindlasti loomulikum kasutada Blink süsteemi, mis on natuke rohkem kohandatud nõrga kõhu virtuaalreaalsusega ja eriti siis, kui on mängus sageli vaja hüpata või ronida keerulisematesse kohtadesse, mis on kõik suuresti isikliku eelistuse küsimus.

Keskkonnad ise on äärmiselt detailsed ja sa saad ringi loopida kõike, mis ei ole maha naelutatud. Ja arvestades, kui suurte vahemaade pealt saad asju ühe viipega enda juurde kutsuda ja neid õhust püüda, siis üks hea Star Warsi mäng virtuaalreaalsuses ei tundu nagu palju palutud. Eestlased oskavad eriti hinnata Ida-Euroopa nostalgiat arhitektuurist ja autodest kuni juhuslike plakatite ja õllepudeliteni. Ja kuna see on paljude jaoks südamelähedane teema, siis WC-paberist linnas nimega City 17 puudust ei ole.

Kõik relvad on läbimõeldud ja täiendavad teineteist keerulisemates olukordades, aga nende laadimine nõuab harjumist, kui sa kõige vihasema lahingu ajal üle õla kohmitsedes üritad võtta laskemoona ja toppida seda oma püssi sisse. Relvi saad regulaasete ajavahemike tagant arendada ja oluline on algusest panustada sihikute täiustamisesse püstolil või automaadi variandil. Pumppüssi puhul on kriitiliseks automaatne laadimissüsteem, mis muudab tulirelva tõeliseks niidukiks ning aitab vaenlasi efektiivsemalt maha nottida. Omamoodi on kiiduväärt lahendus laskemoona hoiustamise osas n-ö kukla taga, sest sarnasest Space Pirate Trainer mängumehaanikast on mul ainult häid mälestusi.

Relvade arendamiseks vajalike ressursside otsimine on kohati keeruline, vajades äärmist hoolikust ja kannatlikkust. Kui Resin on mõnes kohas kiiresti leitav, siis teistes kohtades on vaja selle nimel tõeliselt vaeva näha. Ma ei tea, mitu WC-potti, sahtlit, elektrikappi ja kasti ma pidin läbi vaatama või demonteerima, et olla rahul ja liikuda eluga mängus edasi. Ja sama kehtib ka laskemoona või granaatide kohta. See on mäng, mis kindlasti premeerib avastamist, aga natuke vähem granaatide ämbriga ringi tassimist. See võib tunduda paljudele naljakas, aga muude asjade inventuur on ikkagi äärmiselt piiratud kahe virtuaal auguga randmetes.

Vaenlased varieeruvad mängu edenedes rohkesti ja isegi kõige lihtsam peakrabi suudab sind üllatada oskusliku hüppega näkku, mis tuletab terve mängu jooksul meelde, kui habras sa tegelikult oled. Alyxi kõige suurem tugevus on tema oskuslik atmosfäär, mis paneb sind sageli igatsema hästi valgustatud või avatud alasid. Pinevus on alati õhus ja umbes 15-tunnise mänguaja jooksul võib tunda hirmsaid hetki päris palju. Tundudes iseendale etteaimatav pärast selle mängu ootamist, seab Half-Life Alyx uue standardi virtuaalreaalsuse mängudele, ja tunnistab palju ka Valve Indexi ülemuslikkust.


Jaak

etEesti
en_USEnglish etEesti